vägev. peale kuut poolsaarel veedetud aastat sain viimaks niikaugele et sebida enesele nädalane tööleping. ametlik. hästi veider.
igaks juhuks panen ka kirja, mida selleks tarvis läheb, ametlikult töötamiseks siis. eeldades et on olemas pass ja tahe, tuleb alustuseks end sisse möllida. vastav oskussõna on empadronarse. enamsti pole tarvis muud kui et rääkida mõnele korteriomanikust sõbrale pähe keskmise suurusega auk, võtta kaasa omandiõigust tõendav paber ning minna kohalikku omavalitsusse. säält antakse teine paber, mida edaspidi üsna tihti tarvis läheb ning kus seisab kirjas et see ja see elab selles ja selles paigas. padron on midagi elanikeregistri sarnast millesse kantuna saab õiguse näiteks arstiabile. järgmiseks on tarvis otsida üles paik kus jagatakse NIE (Número de Identificación del Extranjero), välismaalase number mida väljastab politsei ja mille saab kätte heal juhul nädalaga. siis tuleb end võtta arvele sotsiaalkindlustuses kus ei tehta ka miskit probleemi. ainuke, mida arvestada, on et enamus asutusi on valla vaid hommikupoolikuti- ametnikel on siinmaal oma puutumatu seisund (näiteks ei saa neid vallandada- kindel sissetulek kuni surmani, tööaeg on üsna suva jne... enamus noori unistabki seetõttu just ametnikuhingeks saamisest:) ja et igale poole tuleb kaasa võtta kõiksuguste paberite originaalid, lisaks pass. sest kõnelgu seksika ID-kaardi apologeedid mida tahes, ei kõlba see siinmaal alati. selgub et kogu euroliidu kodanike puhul suhtuvad osad arvutisüsteemid (INEMi poolt kasutatav näiteks) neisse järgmiselt: programm genereerib esi- ja perekonnanime esimese kolme tähe ja sünnikuupäeva põhjal hashi ent kogu liidu ulatuses ei peeta seda piisavaks, nii et nõuti hoopis seda paberit millel kirjas NIE ja politsei tempel. vott. enamus teavet on leitav netist googeldamise kaudu ja kui varuda üks hommikupoolik helistamiseks siis saab teha ilusa listi et kus ja millal ja mida vaja...
Lingid:
kuidas legaalselt immigreeruda
Euroresidents' i asjakohane foorum
inglise keeles
aga nüüd, asjast.
et töö on vastik, rusuv ja inimväärikust alandav see pole miskine uudis. kui teinekord poleks mõningaid kapriise mida rahuldada (hetkel pole küll ühtegi aga küll need tulevad:), ebaterveid tarbimishimusid (šoppamine on enesehinnangule tavott) ning vältimatuid tarvidusi (Maslow alumine aste) siis ei teeks seda sugugi. hea küll, teinekord ehk. sest tööd tehakse niigi liiga palju ja paljudel puhkudel on see lihtsalt muude narkootiliste lõbude legaalne aseaine. nii lihtne on ju et pisike hüpoteek ja siis pole hiljem enam miskit muret et mida oma ajaga või eluga teha. heh. ent teinekord on jällegi päris lahe, eriti kui tegu millegi uuega. ja midagi pole mulle võõram kui vabrikud ja suured õlised masinad ja muu taoline. sattusin mehhaanikule selli tegema.
esimesel päeval tegin algust aukude puurimisega- igavene hulk ekskavaatori kopa serva pandavaid raudu millele tuleb puurida sisse 13 mm augud, tolerants 2. igavesti pirakad on teised, poolteist meetrit pikad ja kaaluvad kah omajagu ning igaüks neist peab saama oma kolmteist auku. põrgulik värk. kogu töökoda läheb pealelõunasel ajal talumatult palavaks, ventilaatori hingus on tuline nagu draakonil ja kõik on täis õlist veeauru. karm. aga see oli alles sissejuhatus. järgmisel päeval tõusime pool kuus ning veetsime mõnusalt aega kuni kaheksani õhtul suitsupaberivabrikus. vaat see oli alles midagi. liin on ligemale sada meetrit pikk ning tehtud samal aastal kui algas sõda- 1936. aga töötab ja paistab et edukalt sest toodangut müüakse Jaapanisse ning ettevõte on isegi börsil. kuigi see viimane ei tähenda midagi sest kõik on nagu vabrikus peab olema- Franco ajast pärit hoiatussildid jne. suht selline... nõukogudeaegne tunne tekkis.
paberit tehakse laias laastus sedasi et kõigepealt segatakse suurtes segistites kokku paberimass. tooraineks tarvitatakse ei paberisorte, suitsupaber on üsna delikaatne ja sinna segatakse erinevat päritolu paberit- laos paistsid pakid Soomest ja Portugalist ja Lõuna-Ameerikast. eukalüptist kõneldakse et olevat hästi hea puu suitsupaberi tarvis. niisiis visatakse paberipakid segistisse, lastakse vett peale, purustatakse, tsentrifuugitakse ja tehakse seda ja teist et saada sobiva kiu ja konsistentsiga valkjas mass. see suunatakse mahuteisse et oleks ikka miski tagavara liinile ja sääl ta pulbitseb... palav... liikuv... nagu elaks... järgmisena laotatakse mass lindile ning suunatakse rullide ja trumlite vahele mis seda pressivad ja kuivatavad. viimaks keritakse suurtesse rullidesse, pakitakse ja liigub tubakatööstusse. see on nii laias laastus. nagu ette võib kujutada, on paberivabrikus kohutavalt palav ja niiske. ja kõik paigad on täis kuivand paberipritsmeid.
nagu ikka juhtub, oli mutreid mis ei tahtnud lahti tulla, propeller mis keeldus võllist eraldumast ning kui viimaks masin uuesti ühes tükis oli ei tahtnud see kuidagi tuure üles võtta. minu kui noviitsi osa piirdus õnneks vajalike tööriistade otsimisega ning püüdega miskil viisil kasulik olla. aga arusaamatuks jääb ikkagi kuidas nii palju mehhaanikuid ühe masina kallale mahub ning kuidas selle freneetilisena paistva tegevuse käigus miskid pisividinad kaotsi ei lähe.
kolmapäeval jõudis järg teise vabriku kätte Tarragona lähistel, see oli pisut rahulikum värk, vahetada mingeid jubinaid ja nii. nädala viimased päevad kulusid taas töökojas rabeldes, vinte lõigates ja puurides ja raudplaate ühest kohast teise tarides.
