"Ah, see kõik on nii mõttetu, eksole, kogu see kamm et elu on üürike ja nii edasi... ja et me ealeski olemsaolevaga rahul pole... ja et kõik on nii neetult ebaõiglane..."
Samas, see on nüüd küll asi millest on kama 2.
Käes on sügis. Eile just helistati taas et kas tulen ometigi viinamarjaoksi lõikama... õnneks olin hetkel küla peal ringi hulkumas; tagasi jõudes oli vastamata kõnesid ning jäetud sõnum et no tule. Aga võtku nad näpust. Ei lähe. Sest pole sellel erilist mõtet. Ülehomsest on viis päeva vabrikutööd. Ning kahekümne kuuendal lendan ühes teiste arukate lindudega kõleda talve eest pakku. Kanaaridele.
Kuigi vahepeal on toimund asju mis on raputand üht- või teistpidi. Aga võibolla just seetõttu. Igatahe, ühel ööl, olles mõnusasti napsine, ostsin lennupileti sinna. Ühe otsa pileti. Näis mis saab...
Kataloonia on lahe paik, ei saa salata. Ainult et liig arutuks on see kõik siin läind. Söök on talumatult kallis. Rongiliiklus on nagu kodusõja aegu. Viinamarjaväljal töötamise eest makstakse peaaegu et igal pool rohkem. Kiirteed on endiselt tasulised. Üldiselt, kopp on ees. Pühin veidikeseks selle tolmu jalgelt...
